Võhmuta oli kaua aega Väinjärve mõisa koosseisus ja kujunes omaette mõisaks arvatavasti alles 17.sajandil. 1593.aastal kinkis Poola-Rootsi kuningas Sigismund ühele oma ratsaväe kaptenitest mitu küla, millede hulgas oli ka Wämes e.Võhmuta. 1842-1859 oli Võhmuta omanikeks perekond Essen. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Zoege von Manteuffelite perekonnale, mõisa viimane omanik oli Ernst Zoege von Manteuffel.
Nõukogude Eesti perioodil oli mõis Tamsalu sovhoosi käes.
Võhmuta oli Eesti üks stiilsemaid klassitsistlikke väikemõisaid. Tõenäoliselt 18. sajandi teisest poolest pärinev puidust ühekorruseline barokne peahoone ehitati 19. sajandi alguses ümber lameda plekk-katusega klassitsistlikuks hooneks. Hoone fassaadi keskosale lisati nelja sambaga portikus koos kolmnurkfrontooniga.
Samal ajal – ca 1800-1810 – püstitati ka ülejäänud peahoone esist väljakut ääristanud hooned. Väljaku külgedele ehitati üksteisega sarnased pikk ait ja tall-tõllakuur. Nimetatud hoonete keskosad kaunistati kuue ümarpilastrite ning kolmnurkfrontoonidega. Kolmnurkfrontoonides paiknesid ovaalaknad.
Peahoone vastu teisele poole auhoovi rajati klassitsistlik väravahoone – nn võiduvärav -, mis on Eestis ainus omataoline. Väravat peetakse 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Väravaava ääristasid paarissambad ning selle tipus asus kõrge frontoon.
Stiilne kompleks on praegu paljus lagunenud ja varemeis. Tall-tõllakuur on ümber ehitatud ning ait täielikult varemeis. Kaunis võiduvärav on kaotanud mitmed sambad ning varisemas. Viimastel aastatel, mil mõisa on olnud eraomanduses, on osaliselt kompleksi küll korrastatud, nt toestatud varisemisohtlikku väravahoonet.
Mõisasüdamest poole kilomeetri jagu lõunas metsaservas asub mõisaomanike Zoege von Manteuffelite perekonnakalmistu (kahjuks rüüstatud).
