Select Page

Grünewaldide kabel

See asub ca 1 km Esna mõisast loode poole nn Kabelimäel. Kabelimäe kohta kõneleb kohalik rahvas kahest legendist. Esimese järele olevat see sinna veetud Esna mõisa juurest sinna kaevatud allika paisu või järve mullast. Kuna mõisa eest jookseb läbi Esna allikane jõgi ja mõisa ees omab see laialise sängi, midagi järvetaolist. Maapind on kolmest küljest ühetasane, madal, soone, ega lase arvata, et järv kaevatud oleks. Üle järve kabelikünkale viiv tee soos võib olla täidetud.
EKLA, f 200, m 11:1, 3 < Peetri khk., Esna m. < Virumaa, Venevere – Rudolf Stokeby < Marie Laane, 44 a. (1929)

Siis peab tõenäoline olema teine legend, et mägi on looduse sünnitus ja varem kutsutud Hiiemäeks. Kuna sääl hiis asus, ei teata. Päälegi asub Kabelikünka lähedal lage soo, mida kutsutakse Hiielagedaks.
Kabelimägi või küngas on peaaegu ümmargune, keskelt kooniliselt kõrgem lagipea moodi, üksikute harvade puudega, ringi kiviaed okastraadiga. Keset künkasõõri, mille R [raadius] = ca 20 sülda, asub kabel von Grünewaldtide perekonna matusepaik. Kabel on ehitatud möödunud sajandi esimesel poole (ehitus ei kanna mingit daatumi). Kabel on mingis gooti ja romaani segastiilis. Nimelt romaani uksekaar ja massiivsus, gooti konforsid ja võlvid – kiviehitus. Aknaid on ainult üks, ees ukse kohal, sellest allpool v. Grünewaldtide sugukonna vapp ja kabeli ukse kohal väike torn luteri usu ristiga. Kabel suundub OS – NW. Kabeli sees NW otsas asub väikene puust altar või kantsel ja iga kon[tra]forsi vahekohal nimitahvel suguvõsa surnute nimedega. Viimaseid on üldiselt 7 ning nimesid. Kabelisse ei ole kedagi maetud, kõik hauad on ringi ümber kabeli, mõned isegi surnud ja maetud väljamaal, kuna kabeli juures on siiski ehitud hauad. Haudu on üldarvult 57, seega mitte kõige nimede kohta. (Von Grünewaldtide perekonna kohta on ilmunud raamat „Vier Söhne einis Hauses”. See võiks anda lähemaid teateid, kuid neid olevat ainult Grünewaldtide perekonna liigetel.)
Kabeli ehitanud keegi maanõuniku lesk Esnast. Ta nimi on I tahvlil nr 1.
Nr 1 Anna von Grünewaldt
Geb[oren] von Kursel
Geb[oren] 8 Juni 1769, gest[orben] 5 Januar 1842.

Vaneim haud on
Nr ? Otto Johann Alexander von Grünewaldt
geb. 27 VII 1829, gest. 10 XI 1831.

Tähtsamate meeste haudu Tallinna kub[ermangus]. Mahtra sõja aegne tsiviilkuberner, endine Huukse mõisa omanik:
Hier ruhet in Gott Der Herr Geheimraht und Ritter
Nr 69 Johann Christoph Engelbrecht von Grünewaldt, Senateur
Geb[oren] d[en] 21 März 1796
Gest[orben] d[en] 18 April 1862.
Nimi asub nr 69 alla VII tahvlil aus dem Hause Hukas (Huuksist).

Nr 76 Die Oberin des Kaiserin Augustastiftes in Potsdam
Anna von Grünewaldt
Geb[oren] 24 III 1859, gest[orben] 30 V 1913.

Nr 25 General-Adjutatnt. General d[er] Kavalerie Oberstallmeister
Arthur von Grünewaldt
Geb[oren] 12 III 1847, gest[orben] 13 VII 1922.
jne.

Nr 4 Moriz Reinhold von Grünewaldt
Geb[oren] 12 V 1797, gest[orben] 24 XII 1877
General der Cavallerie Generaladjutant,
Mitglied des Reichsraths.

I Tahvel seinal vastu sissekäiku kannab 1–4 nimeni ilma mõisa nimeta.
II Tahvel nr 5–22 – Aus dem Hause Orrisaar.
III Tahvel nr 23–27 – Aus dem Hause Orrisaar.
IV Tahvel nr 28–46 – Aus dem Hause Koik.
V Tahvel nr 47–62 – Aus dem Hause Koik.
VI Tahvel nr 63–64 – Aus dem Hause Koik.
VII Tahvel nr 65–82 – Aus dem Hause Hukas.
EKLA, f 200, m 11:1, 3/6 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Orrisaar (Esna mõis) on juba vanemailt ajult von Grünewaldtide omanduses kuni viimase ajani, mil mõis riigistati.
Koik (Koigi mõis) ka igivana von Grünewaldtide mõis kuni selle riigistamiseni.
Hukas (Huuksi mõis) selle müünud Tallinna tsiviilkuberner Johann Christ[oph] Engelbrecht von Grünewaldt ca 1860 Emmanuel v. Traubenbergile. Veike-Kareda mõisa ostnud viimase vend Thure Georg Bar[on] Rausch von Traubenberg kelleltki von Lüdasilt ja saanud ka vennalt Huuksi mõisa. Nii läks Huuksi von Grünewaldtidelt v. Traubenbergidele.
EKLA, f 200, m 11:1, 6 < Peetri khk., Veike-Kareda m. < Huuksi ja Kareda m. – Rudolf Stokeby < Richard Johanson, 58 a. (1929)
Esna mõisa (sks. Orrisaar) rajas Rootsi kindralmajor Alexander von Essen, kes sai 1623. a. Rootsi kuningalt endale siinse maa. Samal kohal oli enne Orisaare küla. Rahvasuu räägib ühest allika juures olnud laudsarast, kus orjad magasid – sellest siis küla nimigi. Mõisa eestikeelne nimi Esna aga pole muud kui von Essenite nime maakeelne mugandus.

Mõis oli von Essenite käes 126 aastat, pärast seda omanikud vahetusid. 1774 ostis mõisa Moritz Engelbrecht von Kursell, kelle kasutütar Anna Christina abiellus 1792. aastal Koigi mõisahärra Johann Georg von Grünewaldtiga. Esnas algas Grünewaldtide aeg, mis kestis jällegi üle 120 aasta.
1821 valminud uus peahoone sai üsna tagasihoidlik, majandushooned see-eest ehitati uhked. Mõisa juurde rajati vabakujulise planeeringuga park. Pargi serval asuvast allikast saab alguse Esna jõgi, jõeorg paisutati ning sinna kujundati paisjärv.
Esna viimaseks mõisahärraks oli Walter von Grünewaldt, maanõunik ja Eestimaa Põllu-majanduse Seltsi president (1895–1904). Teda on meenutatud kui head mõisnikku.
Pärast Vabadussõda mõis võõrandati, mõisa maad tükeldati ja jagati asundustaludeks. Grünewaldtid olid elanud mõisas siiski veel 1921. aastal. Eesti Vabariigi ajal tegutsesid härrastemajas postijaamapidaja ja jaoskonnaarst, seal oli ka piimaühistu koorejaam.
2006. aastal loodi 225 ha suurune Esna maastikukaitseala, mis hõlmab Esna jõe lätteks olevad allikad, paisjärve ja pargi.

Esna mõisa haldab MTÜ Esna Koda ja seda on ennistatud. Just niipalju, kui vaja, hoole ja hea maitsega, ei mingit suurelist ülesvuntsimist.
Lihtsat härrastemaja ehivad puitpitsiline veranda ja stiilsed rosetimotiividega uksed. Haprad sinakad ja roosakad õied veranda rinnatise lillekastides mõjuvad nagu kaduv mälestus. Midagi sobivamat ei oska siia ette kujutada. Ütlemata võluv.

Siin on hea olla, ümberringi võrsub vaikus. Hing leiab rahu ja vaim kosutust, muudkui ole ja hinga ja vaata sügavamale iseendasse.
Sama meeleolu kannavad ka mõisas korraldatavad kontserdid ja etendused.
Väga täpselt on siinse õhustiku ära tabanud ja ilusasti sõnadesse pannud Kätlin Merisalu oma lühikeses loos „Esna mõisas peatub aeg” Roosna-Alliku vallalehes „Sõnumiallikas” (nr. 6, juuni 2014). Soovitan lugeda.

Jääb üle lisada, et vaiksele palverändurile pakutakse võimaluse korral mõisas ka öömaja.
Kontakt: esna@esna.ee

 


Esna mõisnike von Grünewaldtide kodukalmistu Kabelimäel

Esna mõisa tagant viib jalgrada üle allikase luha, üle jõe ja edasi mööda metsarada Kabelimäele Esna mõisnike von Grünewaldtide kodukalmistule. Paarkümmend minutit kõndimist tasub end ära – vana kabel koos väikese surnuaiaga mõjub siin igast kandist peale kasvava looduse sees rahu ja vaikuse saarena.

Kodukalmistu rajamine oli suurejooneline ettevõtmine. 1832–1842 ehitatud neogooti stiilis kabeli kavandas tuntud baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell. Mõisakalmistule istutatud puiestikus kasvas nii oma- kui võõramaiseid puid. Viimaste seas väärivad märkimist vanad siberi ja eurojaapani lehised. 1987. aasta andmete põhjal oli kummastki liigist alles kaks puud, ja siinsed eurojaapani lehised olevat ka kõige jämedamad omasugused Eestis. Praegugi leidis mu asjatundmatu silm metsistunud puudetukast ikka veel uhke lehise. Kas ehk üks neist mainituist?

Kabeli uks seisab alati lahti. Ukse kohal roosakna all on Grünewaldtide vapp. Kabeli ümber on maetud Grünewaldtide suguvõsa esindajaid Esnast ja mujalt neile kuulunud mõisatest.
Kellegi jõhkrad käed on purustanud kaunid hauasambad. Kah inimesed, aga hinge just nagu polekski sees. Teistel ometigi on. Kabel hoitakse puhas, seal käiakse, seal on alati küünlad. Kes küünla süütab, see tunneb, kuidas koha vaim end temas tasakesi liigutab. Igasuguseid mõtteid tuleb pähe.
Legendi järgi olnud endisaegadel siinsamas kohas hiiemägi. Nii et surnuaed pühal hiiemäel. Eks hingede kohalolu on nüüdki siin tajutav.
Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega,
kui Sa sõrmil hoides vikerkaare ringe
käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega
Jumal isegi maad seda neetut.
Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut,
et vaid marus rohtu sattund kalamaimu,
kes just Sinu palve kõrval vaakus hinge,
koju viia. Aga teest tal polnud aimu.
Kandsid teda iga kalapesa suule,
hulga aega silmad vajund vette maha.
Kui ta viimaks koju jõudis, ytles: Kuule,
Sinu peost ma enam minnagi ei taha.
Jeesus, kordan nagu silitust Su nime
pimedusse, lambile ja lehtedele.
Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime,
mäletad, et veri oli tulihele?
Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette,
panen kokku oma tolmust määrdund pihud.
Vaata mulle, köida Surnumere vette
vesiroose taevassuured valged vihud.
Rõõmu pole suuremat kui kuulatada
kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu,
põlvitada kui näen kuskil Sinu rada
yle õitsma löönud surnuluude põhu,
armastada Sind just nagu puid ja tähti,
nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna.
Ütle, kas siis kui Sind yles tõusnud nähti
maa veel oli tumm all Maarja pruuni kanna?

       Uku Masing

Daila Aas, juuni 2015


Kasutatud kirjandus:
Alo Särg, „Järvamaa mõisad ja mõisnikud”, kirjastus „Argo”, Tallinn, 2005.
„Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus”, koost. Mari-Ann Remmel, Tartu, 2004.
„Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene”, koostajad Taavi Pae, Henn Sokk. Eesti Entsüklopeedia-kirjastus, Tallinn, 2007.

http://www.eestiloodus.ee/artikkel2728_2720.html
http://www.jarva.ee/public/files/vana_failid/Juuni.pdf
http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=15122
http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Peetri&id=1819
http://www.eestiloodus.ee/artikkel2728_2720.html

Grünewaldtide_kabel_01